Vaheaeg saabki otsa

Kahju küll, kuid see ongi nii. Enne vaheaega ma suuri plaane ei teinud, sest teadsin ette oma päevakava. Kaks päeva keeltekooli ja kaks päeva koolitust ja üks vaba päev ja nädalavahetus.

Nädal sujus peaaegu plaanipäraselt. Välja arvatud kolmapäev, mis oli meile lausa pidupäev. Saime terve päeva oma kalli Karl Stefaniga koos olla. Nii mõnus on teda tavapärases miljöös näha: selline asjalik tegutseja ja väsimatu toimetaja. Kõik peab tehtud saama - mängitud, põrand pühitud, nõudepesumasin üle kontrollitud, ka vannitoas peab Ordnung olema, DVD-d ümber paigutatud. Kõigi toimetuste vahele veel lamba-multikas ja söömine ja mitte kogemata magama jääda, kuid emme oli siiski kavalam.

Olen oma kodus Karliga üsna sarnane. Ma tahan nii paljusid asju teha ja lõppude lõpuks jõuan palju vähem, kui ma hinges sooviksin. No ja siis lähen iseendaga tülli.

Postgrossing2

Yes, yes, minu saadetud teine kaart jõudis kohale Saksamaale. Uue kaardi lähetan täna ka Saksamaale. See sobib mulle väga hästi, kirjutan ju meelsasti kaardile saksa keeles.

Postcrossing1

Minu esimene hobustega kaart jõudiski Soome. Hõiskasin valjusti üle maja.
Nüüd hakkan pingsalt oma postkasti jälgima.
Täna saatsin 6. kaardi ja jälle Ameerikasse LA-sse.

Minu esimesed saadetud postkaardid

Nii, alustan siis ka postcrossing projektiga.Tegelikult on kaardid juba kolm päeva nn. travelling.

Laen oma saadetud kaardid siia üles. Ups, osa jäid upakile.

Laupäev Karl Stefanigia

Hommikul säras päike, küll ta teab, mis kaunis päev on tulemas.

Minus oli nii suur ootus ja päike tõi välja iga tolmukübeme. Oeh, see oli rõõmus elevus, et koristasin lenneldes. Tegin kõike suure rõõmuga.

Suure pabinaga ei märganud öelda, et söök on valmis. Ma ei suuda seda vanaema-rõõmu mitte kuidagi ega mitte kunagi peita. Ja seda rõõmu muudkui tuleb ja tuleb iga korraga juurde.

Tänu Astridile sain Karli sööta ja temaga karudega möllata. Neelan emetsioone nagu õhku.

Heegeldasime veel loomakesi, minul muidugi välja ei tulnud, kuid pingutan jätkuvalt. Emme pooliku Dino peale läksid pojakese silmad nii särama.

Pitsa-kasuka-pühapäev

Hommikul arvasime, et täna on kasuka-pühapäev. Isa tegi hommikul kaks kaussi kasukat, meie Talli firmarooga. Mmmmm.Päeva edenedes aga selgus, et on siiski pitsa-kasuka-pühapäev. Siksu orgunnis lisaks kaks pitsat. Mmmmm. So lecker. Mõlemad maitsesid suurepäraselt. Loodan, et kogu meie pere arvab samuti.

Täna oli jälle nii mõnus oma perega koos olla, isegi meie keerulises olukorras. Tore on koos naerda ja tunda, et kuulume väga tugevasti kokku. Eks targad inimesed ju räägivad, et raskused liidavad veelgi.

Nimetamata ei saa jätta seda suurt rõõmu, mis peitus Karl Stefani pimesatavas naeratuses ja taa-taas, mis tuli perfektselt välja. Tore, et talle eestimaine leib nii hästi maitseb.

I-le paneb punkti pühapäevaõhtune saade: "Tantsud tähtedega" ja teadmine, et homme algab vaheaeg.

Jälle üks päev õhtus...

Nii ,järjekordne esimene veerand (juba 44.) hakkab otsa saama, on jäänud üks päev. Tegelikult üks pikk koolituspäev Vasalemma koolis.
Oodatud koolivaheaeg saab olema üsna sisutihe: hommikul arengukava lõpetamine Nõval, siis keeltekool, koolitus, keeltekool, koolitus ja reede ehk vaba. Päriselt tahaks lihtsalt olla ja puhata. Ah, ju siis teinekord.
Ma ei tohi nuriseda, tore on, et mul tööd on. Mis meist muidu saaks? Kuid kas just nii vanalt peab enam õpetaja olema, ei tea?

Vabateema kodus

Ometi kord sain terve päeva teha, mida ma tahan. Mida ma siis tahan, oma tuba korda teha, omas tempos ja mõnuga, mitte nagu tükitööd tehes. Ammu on mul plaanis oma tuba ringi tõsta, endas jõudu leida miljon kasutut paberit lõkkesse lennutada, süütundest vabaneda, et ka minu tuba on segamini, hommikul ärgata ja tunda, et kõik läheb hästi..., rõõmu tunda ka rahest ja tehtud pisiasjadest, mitte karta teiste arvamust, et olen peast segi läinud, vaid olla mina ise, öelda seda mis mul hingel. Jama, aga pean endale tunnistama, seda ei tule, enam kunagi. Ah, ja selge on see, et teeselda ma ei oska ja selle pärast kedagi teist mängida ka ei kavatse.
Tegelikult on täna super kaunis päev, kahju, et mu kallim nii väga kannatab. Peale sauna tundub tal veidi parem olevat. Tunnen end jõuetuna, sest ma ei saa teda aidata. Sunnin teda valuvaigistit vähemalt võtma.
Nii, ja juba palusin vabandust, et söök nii hilja valmis sai. Olen parandamatu. Mind parandab vaid ... .

Sain jälle nägijaks...

Aeg lendab tõesti kiiresti. Oma suureks üllatuseks tellisime prillid 25. augustil. Nüüd olen siis jälle nägijate hulgas.
Minu töö kujunes väga vaevaliseks, sest ega ma seda ei näinud, mis kirjas oli. Mis koolmeistril viga, las lapsed loevad.
Ja mis kõige hullem, uue hobi - ehtemaailmaga - enam tegeleda ei saanud, ma lihtsalt ei näinud, ei traati ega helmest. Oleksin nii väga tahtnud midagi ilusat teha. Nüüd on kõik võimalused avatud.
Äkki see ongi kõigi uute positiivsete muutuste algus. Kõik peab lihtsalt oma õigetesse rööbastesse pöörduma. Aitab sellest sügismasendusest!

Coppelia

Täna on balleti-pühapäev. Koos keeltekooli kolleegidega käisime Estonias "Coppeliat" vaatamas.

Elamused on väga head. Pean tunnistama, et käisin viimati viiendas klassis balletietendusel. Oi heldeke, millest olen end ilma jätnud. Hingematvalt ilus muusika ja tants ja kostüümid ja dekoratsioonid.
Nautisin kõike - jalutusruumi ja puhvetit ja seda kuidas minu partenrile etendus meeldis. Miks ma oma lapsi väiksena ometi siia pole toonud? Etendusel oli palju lapsi ja eriti kauneid väikesi tüdrukuid. Iga väike tüdruk tahaks endale niisugust kaunist kleiti, nagu pulmastseeni baleriinidel.

Tahan varsti jälle teatrisse....koos oma mehega.

Kiideva-Puise-matk

Reede hommik oli nii kiire ja hektiline. Kartsin seda päeva väga. Ometi laabus kõik ülikenasti.

Ei suutnud uskuda, et ma mingit rõõmu võiksin lähemal ajal tunda. Ometi osutus otsus minna kolleegidega matkama ainuõigeks. Tähistasime nimelt õpetajate päeva.

Kiideva on nii kauniks muutunud: linnuvaatlustorn, kõlakoda, bussiputka, majake, kus keisergi jala käib jne, jne. Kõikjal on näha meeskonnatööd ja minu pilk tabas kõige taga ka Tiiu Toominga nähtamatut juhtivat kätt.

Matkarada tekitas nii palju nostalgiat. Ma ei suuda meenutadagi, mis aastal me seal Kiidevas käisime. Olin siis veel terve ja elu oli nii ilus. Ma tõlkisin õhtuti raamatut ja päeval sain palju oma armastatud võõrkeelt rääkida. Kairitil ja mõnel saksa tudengil tekkis mingi kummaline lööve, nüüd tean, et see oli allergia. Tiiu kodu oli veel alles...
Mõnus oli seal puisniitude vahel jalutada, mida ka meie käsi Kairitiga oli kaunimaks nauditavamaks muutnud. Metsatee tundus nii pehme ja mõnus jala all.
Matsalu laht sealsamas kõrval. Meenusid pisiseigad sellest ammusest suvest: puuuuudru, ujumas käimine, puuistutamine, lõpupidu ... . Kohtasime ka teisi jalutajaid suure armsa koeraga.

Viis kilomeetrit möödusid märkamatult. Imeline jalutuskäik, rahu, vaikus, merekohin, tuuleiilid, Tiiu ja Laine lapsepõlvemälestused.

Lihtne ja maalähedane kalarestoran pani i-le täpi. Uksest sisse astudes, tundsin mingit väga head ja tuttavat lõhna aga öelda ei osanud, mis see on. Laual olid suitsulestad.
Seitsme-kala-supp koos sooja kodukaraski ja küüslauguvõiga viisid keele alla. Ja maitsenaudingud jätkusid: beseekook ja kamavaht ja astelpajumorss ja -tee... Kõht sai liiga täis, oi-oi!

Perenaine tundus ka väga tuttav, arvan, et ta on kunagi hariduosakonnas töötanud. Mulle meeldivad inimesed, kes teevad kõike vaimustusega ja sisemise veendumusega.

Lahkudes astusime läbi käsitöötoast ja laual lebavast avatud rahvariiete raamatust vaatas mulle otsa minu kallis ema. Ma tean , et Jumal juhatab meie käike ja tegemisi ja mõtteid. Ja nii ongi...
Mind täitis mõnus rahu -minu ema on minu käigu heaks kiitnud. Tore, tahaks teda rohkem hoida, kuid ikka ei tule see mul välja, pigem hoiab tema mind.
Mul on temalt veel palju õppida. Mitte keegi ei ole mind kunagi nii palju hoidnud kui mu ema. Meie omavaheline bioloogiline side muutub üha tugevamaks.