Hommik oli paljutõotav. Saime kaua magada ja vihma ei sadanud, mida veel soovida.
Jõudsime täna puudega lõpule, panin mõned krookused ja nartsissid maha,
vanaema sai lõpuks telekasse pildi, käisime seenel ja pesin ka pesu ja koristasin. Vahepeal tõlkisin mõne rea. Isa niitis enne sauna muru.

Roosid õitsevad ikka veel, peaks tuleval aastal oma istandust laiendama.

Nüüd pärast sauna on nii mõnus teleka ees istuda ja mõtteid mõlgutada.

Pannkoogi-pühapäev

On vihmane sügisene pühapäev ja Tallil on pannkoogi-pühapäev.

Esimene töönädal oli väga tihe, nii palju on vaja tasa teha, kuid rõõm on ikkagi suur. Ma kuulun tõepoolest kooli.

Turbas oli esmapäeval kuidagi väga imelik olla ja välja mõtlesin, mis viga oli. Mu lemmikklass + spordipoisid olid puudu. Maja oli nii teistmoodi.
Kolmapäeval sain vist lõpuks pinkide asetuse IS ruumis rahuldavaks. Uus õpetajalaud on ka ja ma saan ka vaba tunni ajal klassis tööd teha.

Keeltekoolis on sel aastal raskusi rühmade täitumisega. Kavatsen facebookis meie kooli reklaamida.
Käisin oma haige lapse juures koduvisiidil ja nägin ka Karl Stefanit. See oli nagu kirss tordi peal. Väikemees oli nii rõõmus ja energiline ja super suhtleja.

Nõval oli muidugi rahulik ja mõnus. Uued lapsed päris toredad ja inglise keel ei tundunud ka nii kole. Neljapäevane koolitus oli hariv ja väga vajalik. Ainult selg väsis nii ära, et seisin vahepeal püsti.

Reede õhtul tegin otsuse, et Turbasse kokkutulekule ei lähe. Ilm on nii jahe ja vihmane. Kartsin seal külmetuda.

Teine koolinädal sai läbi ja mina pole veel klassi ette saanud. Nüüd olen terve ja esmaspäevast läheb lahti.
Eile saime lõpuks saksa kanalid oma telekasse ja nautisin esimest korda Wer wird Millionär saadet. On tõesti mõnus ja hariv. Mäletan, et kaifisin eestikeelset saadet ka, kuid saksa Günter Jauch on omaette vaatamisväärsus ja keel ja üldse olen nii rahul. Rääkimata sellest, et ma Sturm der Liebe filmi vaatasin. Pärast haigust on see tõeline lohutusauhind.

Ikka veel siin...

Täna olen veidi reipam, sest loodan homme koju saada. Mul on nii piinlik, kui palju segadust ma oma kolme kooli rahvale tekitasin.

Rääkimata murest oma pereliikmetele.

Olen siin palju mõelda saanud, sest olen üksinda palatis ja tilgutiga pole väga meeldiv ringi lipata ka. Mõtted jooksevad aga ruttu puntrasse, et mis kõik tegemata on. Ja positiivseid mõtteid on raske üldse leida.

Vererõhk tõuseb vastavalt kaasa. Homme hommikul pean hästi terve näima, muidu jäängi siia.
Tohtril on terav silm ja palju nuhke, kes muudkui küsivad nagu muuseas, kuidas on.

Miski on mulle ka selgeks saanud, arstidest hoian tulevikus eemale. Sellest ei tule midagi head!!!