Täna olen veidi reipam, sest loodan homme koju saada. Mul on nii piinlik, kui palju segadust ma oma kolme kooli rahvale tekitasin.
Rääkimata murest oma pereliikmetele.
Olen siin palju mõelda saanud, sest olen üksinda palatis ja tilgutiga pole väga meeldiv ringi lipata ka. Mõtted jooksevad aga ruttu puntrasse, et mis kõik tegemata on. Ja positiivseid mõtteid on raske üldse leida.
Vererõhk tõuseb vastavalt kaasa. Homme hommikul pean hästi terve näima, muidu jäängi siia.
Tohtril on terav silm ja palju nuhke, kes muudkui küsivad nagu muuseas, kuidas on.
Miski on mulle ka selgeks saanud, arstidest hoian tulevikus eemale. Sellest ei tule midagi head!!!