Kohe-kohe saabub augustikuu viimane päev

See peaks olema minu kõige õnnelikum kuu kogu aastas, kuid seekord ei ole jälle nii.

Sünnipäevast ei tunne ma enam rõõmu alates 25. sünnipäevast.

Teiseks tunnen, et jään vanaks ja see ei ole mitte hea tunne.

Kolmandaks närib mind kohutav mure oma kallima lähedase pärast. Vahet ei ole, kas käin seal või ei, rahul mu hing ei ole.

Mu lapsed ütlevad, et olen emotsionaalne. Ma ei suuda viiekümnekaheaastaselt ennast muuta ega maha salata. Ma tahaks olla see, kes ma olen koos: koos hea ja halvaga. Palun taluge mind nii, nagu ma olen. Mu hing kannatab nii väga. Ammu juba on tunne, et annan alla, ma enam ei suuda, plaan B oleks olnud palju parem.

Samas ei ole midagi paremat, kui tunda oma lapselapse armastust, tema kallisid ja armastusväärsust. Ja olengi hetkega maailma kõige õnnelikum inimene.

Üks väike õnne-musi-rullike on peagi saabumas - ei jõua kohe ära oodata. Õnn kohe pulbitseb minu sees. Seda ei saa mulle keegi keelata, et olen millegi nii ilusa kui uue elu alguse ootuses nii ärevil ja elevil. Ma ei tahagi oma emotsionaalsust varjata.

Tahaks olla mina ise ja ma ei mäleta, millal viimati kellelegi halba soovisin. Jumal on tunnistajaks.

Lõpp hea - kõik hea.

Südant liigutav vestlus

Vestlesin täna päris pikalt ühe noormehega, kes oli aasta meie kooli õpilaskodus. Sain temaga tookord väga hästi läbi ja nüüd tõdesin, et meil on ikka veel nii paljust rääkida.

Arvan, et tal oli väga raske aasta. Ometi leidis ta olulisi asju, mis teda turvakodus rõõmustasid ja mille üle ta uhke on.

Ma loodan ikka veel, et ta pole päris kadunud laps ühiskonnale. Kahjuks ei osatud tema soojust ja sõbralikkust märgata ja ta ise häbenes seda ja varjas oma positiivset olekut, muutudes arusaamatult vägivaldseks.

Mulle jäi nii hea tunne pärast vestlust, nagu oleks hingesugulasega koos olnud.