Üle pika aja käisin jälle oma lemmikmetsas. Puud on nii suureks kasvanud, palju on muutunud, sest metsa on maha võetud. Mõnda kohta ei tunne äragi. Suurte puude asemel on mõõtmatud lillad kanarbikuväljad. Alles on püha vaikus. Linnud ei tundunud meist häirituna, ei kostnud nende hädakisa, et oleme võõral territooriumil. Liblikaid lendas nagu kevadel. Sääsed ja kärbsed olid rõõmsad meie kohaloleku tõttu.
Sel aastal on palju pilvikuid - suuri ja väikseid. Tillukesi männikaid tuleb tähelepanelikult otsida, neid ikka juba leidub.
Enne auto juurde tagasi jõudmist leidsin imelise pohlakoha. Suured, tumepunased ja nii palju.
Kolm tundi metsas ja akud on korralikult laetud.
