Teine nädal Düsseldorfis

Laupäeva veetsin mööda vanalinna jalutades ja oma poodi otsides. Ja leidsingi.

Pühapäeval puhkasin kodus. Ilm oli väga ilus, jõin õues hommikukohvi ja mõnulesin.

Esmaspäeval läks test kenasti veatult. Tundides hakkasid käima praktikandid, kes on üsna segav nähtus. Õpetaja käitub hoopis teisiti. Enne võttis kogu sõnavara põhjalikult läbi. Nüüd vaid libiseme üle.

Teisipäeval käisin Neuwiedis sõpradel külas. Olin seal umbes 4 tundi. Sõime lõunat ja sõitsime ringi. Oli väga südamlik taaskohtumine ja väga maitsev lõunasöök.

Rongid hilinesid, nii et tagasi jõudsin alles kell kaheksa õhtul. Kölnis ootasin üle poole tunni. Rahvast oli nii palju kui meil laulupidude ajal.

Nüüd kolm koolipäeva ja jälle nädalavahetus ees. Täna koostasime esitluse oma kodumaal asuva UNESCO kultuuripärandi objektidest. Mina tegin Tallinna vanalinnast.

Täna hommikul sain Eestist meili, kus väljendas üks 2. rühma õpilane sügavat meelepaha minu äraoleku pärast. Läksin päris endast välja, kuid vastasin ja rahunesin maha.

Nüüd õhtul teatas üks Nõva asendusõpetaja, et ta rohkem ei tule. Miks ta siis üldse nõus oli? Ma katsun midagi välja mõelda.

Esimene nädal Düsseldorfis

Saabki esimene nädal läbi. Muljeid on mitmesuguseid. Alustan algusest.

Mõlemad lennud kulgesid kenasti. Sigridi kaasa antud küpsised olid suureks abiks. Kui ainult Riia lennujaamas nii külm poleks olnud. Prrrr!

Ma ei tea miks, kuid isegi ülevalt vaadates tundub Saksamaa mulle niiii ilus ja kui jala maha saan, tunnen et olen kodus - siia ma kuulun. Düsseldorf on ju täitsa võõras koht mulle, kuid jälle tundsin nii.

Jõudsin sekeldusteta raudteejaama ja seal oligi Goethe Institut. Mind võeti kenasti vastu ja mind oli juba oodatud. Tegin testi ja kirjutasin essee oma esmestest muljetest Saksamaal. Nüüd selgus, et mulle vastavat rühma pole, seega taheti mind edasi Bonni või Münchenisse saata. Ma jäin oma otsuse juurde.

Pere, kus elan, on õpetajad. Nad sõitsid nädalaks Türkki. Oleme Diegoga suures majas kahekesi. Kohtume harva, sest tal on hommikul tunnid, mul pärastlõunal. Ta on tubli õppur - on seitse kuud juba Saksamaal õppinud.

Tunnid on minu jaoks kerged. Püüan tagasihoidlikult mitte segada teisi ja õpetajat. Ta ütleb kogu aeg, et ma olen ta assistent. Nii kahju on, et ta mu vigu ei paranda. Kirjalikud tööd annan iga päev talle. On väikseid kosmeetikavigu. Ta ütles, et mu keel on korrektne, kuid veidi vananenud sõnavaraga. Väga hea, tean, kust edasi liikuda. Häälduses pidavat olema Bayeri või Ungari aksenti. Täitsa kummaline!

Esmaspäeval on esimene test. Pean täna veel kõik üle vaatama.

Linnas on kohutavalt palju rahvast. Rahvustest ma mitte ei räägigi. Liiklen trammidega, mis sõidavad nii kiiresti ja kummaliselt, et mitte öelda kandiliselt. Püüan alati ruttu istuda ja midagi lugeda. No jah, mul on mu Amelie Friedi uus raamat.

Linnas ehitatakse väga palju, pidevalt on ummikud ja pea igal õhtul ootan tund või enam trammi. Linnaosa Gerresheim, kus ma elan on väga vaikne ja puhas ja turvaline. Maja aga on tõeline Biohaus mätaskatusegsa ja põhiliselt puidust. Kujult on see hobuserauakujuline ridaelamu. Tegin pilte ja leidsin, et see on nagu hippide elamu. Seinad lubjatud, kõik muu on puit. Ei ole parketti, vaid kõikjal on tõeline puupõrand. Elanikud ise olevat ehitanud ja linn olevat toetanud.

Üks veerand läbi.

Esimene veerand saigi läbi. Oli palju üritusi ja õppimist läbi erinevaste ürituste. Septembris oli NORDPLUS koos soomlastega ja oktoobris meie oma kooli looduprojekt Ida-Virumaa reisiga koos.

Täna lõpetasime RMK-s looduviktoriini, orienteerumismängu ja fotokonkursi autasustamisega.

Mul vist hakkavad reisieelsed ettevalmistused ka tehtud saama. Pean veel kohvri pakkima ja pererahvale kingituse otsima. Hinges on ikka rahutust tunda, samas tunnen rõõmsat ootusärevust.

Kardan, et koduigatsus tuleb peale.

Homme tuleb veel ehtekoda Nõva huvikeskuses. Eks ta ole väljakutse, kuid loodan, et saame hakkama.

Pommuudis

Mõni nädal tagasi pakuti mulle võimalust kandideerida stipendiumile Düsseldorfi. Küsisin oma kaasalt, kas tohin ja oh imet neljapäeva õhtul sain meili kinnitusega.

Tegemist on puhta keeleõppega ja neli nädalat intensiivkursust. Ei oska kohe öelda, kas see on õnn või mitte. Olen taolisele kursusele mitu korda kandideerinud, kuid pole väljavalituks osutunud. Ju nüüd on siis lõpuks minu aeg. Tahan nii väga end jälle koolipingis leida, siis mõistan oma õpilasi ehk ka paremini.

Nüüd pean oma kolme kooli elu ümber korraldama. Eks näis, kuidas see õnnestub. Asendamatuid inimesi pole, arvan ma.

Kodustega loodan neti kaudu tihedalt ühendust pidada. Lapaka tohin kaasa võtta.

Kool on alanud.

Koolitöö käib tõesti täie hooga. Esimeste nädalate segased asjaolud on möödas ja kõik on paigas.

Nõvale ootame esmaspäeval külalisi Tarvasjoelt: 21 last ja 3 õpetajat. Tuleb tihe nädal.
Tegemist on NORDPLUS projekti teise etapiga.

Aasta isa lapitekk2

Kaunis sügisene pühapäev möödus aasta isa teki lappide heegeldamisele. Leidsin palju mustreid lehelt: www.garnstudio.com ja hea kolleeg Piret varustas mind Poolast pärit heegeldamisajakirjadega Robotki.
Esimene tundus üsna ilus, kuid sai sutsu väike. Teine tuli veel huvitavam, kuid sutsu suur. Järjekordselt heegeldasin ühe lapikese veel. Endale meeldis, kuid töötlemine osutus raskeks ja olen kuidagi ebakindel.
Lisan pildid homme ja hommikul vaatan, kuidas siis mõõtudega on. Kui osutuvad korrektseks, saadan homme ära.

Jälle sügisjooksul

Imekaunis pühapäev ja suur rahvapidu. Käisime jälle sügisjooksul. Ma ise ka ei uskunud, et seekord lõpetan, kuid siiski õnnestus.

Eelmisel korral tegin terve suve püüdlikult kepikõndi ja olin palju-palju kergem. Seekord ei käinud kordagi suve jooksul kõndimas ja kaalust ei ole midagi head rääkida. Aga ära tegin. Suur rõõm on südames eesmärke täita, mis ise olen püstitanud ja oma rahvaga koos olla.

Väsimust ei olnudki, tallad ja kannad on vaid suurte villidega kaetud. Leotan siin neid ja ikkagi olen õnnelik.

Kohe vaatan aega ka, minu kella järgi võib olla minu kehvem aeg. Me ei läinud ju aega parandama. Mis see mulle oleks andnud?